Kanasült ja küülik ehk tagantjärgi jõuludest

„Tagantjärgi jõuludest“ on üsna täpne kirjeldus sellele  postitusele.

Kui meil on jõululaual olnud viimased aastad lambapraad  punase kapsaga, lisaks traditsiooniline hapukapsas ja alati ka sült sea ja loomalihast siis sel aastal sai veidi teisiti proovitud.
Lammas jäi ära koos oma truu saatjaga ja asemele tuli küülik punasesõstramahla marinaadis koos ploomide ja aprikoosidega. Marinaadis oli punasesõstramahl u 1,5 dl , soola, pipart, estragoni ja tüümiani ning veidi õli, sest küülik ise oli ilma ühegi  rasva tükita. Jõulu eelõhtul panin kõik koos küpsetuskotti ja siis ahjuvormiga külma. Järgmisel päeval rändas küpsetuskott ahju u 1,5 tunniks 200 kraadisesse ahju.

Lisandiks oli kartuleid, aurutatud porgandeid ja pastinaaki. Viimased kaks olid veidia ega enne lauale jõudmist veel võiga pannil, maitsestatud ainult soolaga. Oli küll mõte lisada seesamiseemneid või hoopis karamelliseks teha aga mõlemad mõtted jäid teostamata hirmus, et võiks liiga kirjuks maitsete osas minna.

Meie tavaline sült asendus lihtsalt seepärast, et esmalt olin ise parasjagu tõbine ja ei suutnud ega tahtnud turule liikuda ning ausaltöeldes polnud ka mingit jõulutunnet ... ja see tunne sel aastal minuni ei jõudnudki nii nagu tavaliselt on olnud L

Aga kanasült on midagi lahjat ja kerget. Mulle meeldis eriti see, et olin lisanud vormi põhja hernest, maisi ja porgandit. Kõik köögiviljad olid kanapuljongis eelnevalt läbi kuumutatud. Alustasin sellest, et pesin kana ja panin keema. Kui tavaliselt viitsin korjata vahtu usinalt siis seekord ajasin kaks korda vee keema ja lasin vahul koguneda. Kolmandal korral jäi vesi peaaegu puhtaks ja see vähene vaht mis tekkis selle suutsin ära võtta.  Lisasin koorega sibula, pisikese juurselleri mugula ja terve kooritud porgandi, lisaks terapipart, vürtsi paar tera ja loorberilehe. Lasin kõigel 1,5 tundi vaikselt keeda nii, et vee pind veidi virvendas.Umbes pool tundi enne keetmise lõppu lisasin soola maitse järgi(arvesta, et jahtudes on magedam kui kuumana). Lasin kanal jahtuda ja puhastasin kontidest ja nahast ning tükeldasin kanaliha. Kurnasin vedeliku ja eraldasin tassitäie vedelikku köögiviljadele, et need läbi kuumutada. Mõõtsin vedeliku ja võtsin vajaliku koguse želatiini. Leotasin ja sulatasin želatiini ja segasin sooja puljongiga(mitte kuumaga). Osa sulatatud želatiinist panin köögiviljadega puljongisse( mis oli ka veidi jahtuda jõudnud) ja segasin ning jaotasin vormi põhjadele. Panin vormid külma, et põhi tarretuks. Kui vormide põhi oli tarretunud ja ülejäänud pulong koos kanalihaga piisavalt jahtunud täitsin vormid ning panin külma.   

Need muudatused meie jõululaual ei olnud ainukesed. Lisaks soolase toidu muudatustele oli muudatus ka magusas. Meie traditsiooniline stolle ja keeks mustade ploomide ja kreeka pähklitega jäid samuti ära, selle asemel oli laual hapukoorekook glögi kattega.

Oasupp - mõjutustega itaalia köögist

Minu varasem eelistus teha toite mis vajavad nikerdamist ja on ajamahukad on mõneks ajaks unustatud. Sügisest alates on olnud meie köögis toidud mida saab ette teha, mis valmivad kiiresti või siis on köögis ainult mehed :)  ehk enamasti on laual riis, pasta, mõni panniroog või slow cooker´iga valmistatud toit.

Järjekordselt uusi ideid otsides avastasin uuesti sellise toreda raamatu nagu " Itaalia köök", eesti keelde tõlgitud 2006. Seda ostes ei aimanud ma kui kasulikuks see aja jooksul osutub. Olen sellest päris palju retsepte proovinud ja kõigiga siiani rahule jäänud.

Nagu alati suudan iga retsepti teiseks teha ja seda tahtmatult. Seekordki ei pidanud näpuga järge raamatus ja nii unustasin, et osa ubadest tuleks püreestada. Muus osas jäin retseptile truuks kui välja jätta ubade valik. Minul oli kodus ubade mix kolmest sordist ja nii ma selle valgete ubade asemel võtsingi.

vaja on:

1,5 tassi kuivatatud ube

1 loorberileht

5 spl õli(soovitatav oliiviõli)

1 keskmine sibul

1-2 porgandit

1 sellerivars

3-6 keskmist tomatit (võib ka koduseid külmutatud tomatisektoreid kasutada)

2 küüslauguküünt

0,5 spl kuivatatud tüümiani

u 4 tassi vett

(natuke puljongipulbrit)

Panin oad hommikul vette. Õhtul nõrutasin ja loputasin ning panin keema. Lasin veidi keeda ja nõrutasin ning loputasin. Panin uuesti keema külma veega ja kordasin tegevust. Tegelikult piisab ka ühest korrast kui tegemist oleks olnud ainult valgete ubadega aga mul oli punaseid ube ka selles segus. Lisasin kolmandale veele ka loorberi ja keetsin madalal kuumusel kuni oad olid pehmed. Nõrutasin ja jätsin ööseks kausiga külma, sest kogu selle tegevuse tegin pühapäeval.

Esmaspäeval jätkasin tegevust sellega,  et kuumutasin potis õli ja lisasin sibula esimesena, järgmisena porgandi ja selleri . Kui porgand oli peaaegu pehme lisasin tomatid, küüslaugu ja tüümiani. Kui kõik tundus kuum olevat lisasin vee ja oad. Lasin keema tõusta ja lisasin maitseks soola ning keetsin u 15-20 minutit. Värske jahvatatud pipraga tegeles igaüks ise oma taldrikus. 

Martsipani- tikrimuffinid

Minu lemmik muffin on punase tikri ja valge šokolaadiga muffin. Need on parimad ja juba paar aastat minu lemmikud. Panen igal suvel veidi tikreid külma, et neist talvel lemmikmuffe teha.

Kui täna magusaisu lootusetult suureks muutus ja kappi vaadates avastasin, et pole ikka veel midagi Vilma muffinipulbrist teinud oli otsus kindel .. asun uuele katsele selle jahuga. Mu varasem kogemus ei kannata kriitikat ... blogis sellest kirjutanud ei ole ja isegi meenutus ei vääri siinkohal mainimist.

Esimesena tuli lauale muffinipulber, sellele järgnesid külmutusest tikrid ja siis .. oli veel midagi vaja, hm Natuke kookoshelbeid. Veel midagi ? Jah, martsipani natuke, enne kui keegi jälle ära näksib(ehk kuni kapis ära  kuivab :)

1 pakk Vilma muffinipulbrit

100 gr tikreid

100 gr Odense martsipani

1-2 spl kookoshelbeid (või ka ilma)

2 kuhjaga spl jahu

175 ml vett

0,75 dl õli

Segasin muffinipulbri, kookoshelbed ja jahu.

Martsipani purustasin 2 spl segatud jahuga saumikseri hakkijaga(teraga tops) ja lisasin ülejäänud jahule. Lisasin õli ja vee ning tikrid ning segasin kiiresti ühtlaseks. Panin vormi ja küpsetasin u 25 minutit 195 kraadises ahjus.

Mulle meeldis kuigi martsipani oleks võinud vist rohkem olla :) Ja seda ütleb inimene kes ei ole martsipani fänn. Samas olid muffid täpselt paraja magususega ehk mitte liiga magusad ja mitte liiga hapud.

Aiahooaeg 2011

Suvi oli kergelt öeldes natuke kiire ja töine ning puhkust kasutasin kõigeks muuks kui aias tegutsemiseks. Oh kuidas tahaks pikka suvepuhkust ...
See postitus saab olema läbi selle blogi ajaloo pikim postitus, nii et kes aiast ei huvitu siis ei tasu lugema hakata.
Kindlasti on see kokkuvõte, et teaks mis oli, mida uuesti kasvatada ja mida muuta ning mis kuidas kasvas aastal 2011.

 Kasvatasin enamikke köögivilju ja kõik maitse-ja ravimtaimi nii nagu ka varasematel aastatel. Isiklikud lemmikud on kurk, aeduba ja suvikõrvits ning loomulikult tomat.

Kasvuhoones olid sel aastal minimelonid ja arbuusid, lisaks kahte sorti pommu(aitähh Pillele), kollane cayenne - tegin semnetesti - seeme on rohkem kui 4 aastat vana ja ikka veel tärkas ja kandis palju ning maitse oli sügiseks oma nime õigustav :) seda isegi mu teisele poole jaoks kes suudab enamike kibepiprasorte silma pilgutamata ära süüa. Veel oli kolme sorti paprikat(San Marino, oranžid ja mingi pisike ümar-lapik)- kõik kasvatasid hästi. Parim oli San Marino - seeme oli paar-kolm aastat vana. Maha panin 8 sorti tomatit, 5 neist Inglismaalt tellitud ja üks kodumaine sort ning kaks välismaist , lisaks rohelised vorstikesed. Meeldisid viimased(aitähh Pillele!) ja maitselt olid hääd veel Red Zebra viljad aga nende nahk oli kõva st ebamugav süüa, samas transporti kannataks need suurepäraselt - kahju, et pidin neid ainult kasvuhoonest tuppa viima. Maitselt olid veel hääd mingid kus nimes sisaldus Ukraina.  Kui tomatisemneid mahapannes teadsin, et mul on kollased kirsstomatid siis hiljem kui viljad valmima hakkasid avastasin lisaks kollastele ka punased kirsstomatid - täpselt sama kujuga kui kollased aga kuidas nad sellised olid nagu olid ma ei tea. Iga taim oli algusest peale nimega ja nii olid nad mul ka kasvuhoones st igas potis oli nimesilt.  Järgmiseks aastaks: tahan uuesti seda tavalist rohelist tomatit, Monymaker´t, härjasüdant ja tavalist kollast(mitte pirni ega ploomi kujuga).

  Peenrale  olen igal aastal kasvama pannud sibulat - vähemalt kolme sorti(tavaline kollane, punane ja valge koorega, mõnikord ka šalotti), porrut, porgandit(meeldib lilla ja valge, saksa mingi punane mis ei ole Nantes tüüpi) pastinaaki, peterselli, salatit(tammelehe, tavaline ja punaste servadega) lisaks jaapani kapsad- mida kasvatame vist juba viimased 8 aastat(Sperli seeme) ja on meie lemmikud, spinatit, hernest(lastele suvel ja suhkruhernest talveks külmutusse - hää woki toitudesse lisada),  punast peeti. Seda viimast olen nüüd kaks viimast aastat kasvatanud pikliku variandina ja olen ääretult rahul, sort oli vist Cylinder ja Leedu seemned.  Kurk on olnud avamaal ja meeldib Melody aga ka Dirigent on päris hää. Välimus on üsna ühesugune aga tundub, et Melody kurgid ei kasva nii suureks kui mõni siiski lehe varju jääb korjamise ajal. Lisaks on igal aastal aias suvikõrvitsad - roheline, kollane või siis rohelise asemel triibuline. Paar aastat kasvatasin ka patissone aga .. kasvataks uuesti kui leiaks retsepte mida proovida( öeldakse, et sobib suvikõrvitsa asemel kasutada aga minu meelest pole see see "õige").
Paar viimast aastat on lisaks suvikõrvitsatele olnud kasvamas ka õlikõrvitsad ja tavaline kõrvits. Esimese viljaliha ei meeldi eriti aga seemned on hääd :)  ja teine oli sel aastal super! Imeliselt kollane, salat nägi nii ilus välja.

Viljapuud ja marjapõõsad. Meie vanemad õunapuud sel aastal puhkasid st igal õunapuul oli mõni õun peal aga ainult maitsmiseks. Noortest andsid kaks puud väga viisaka saagi st sain enamuse oma õunakookidest siiski nende viljadega tehtud(hilisemad koogid juba ämma õuntest)  ja süüa sai ka, mitte küll palju aga siiski rohkem kui vanadelt puudelt.



Meie kaks noort pirnipuud, millest ühe latv talvel ära murdunud oli tegid üllatuse - mõlemad puud olid õisi ja hiljem pirne nii täis, et pidime igat oksa toestama. Mõlemad pirnid on hilised st mingil hetkel tuleb leida varane pirn mis sobiks nendega kokku (tolmeldamine jms).



Ploomidel olid kevadel üsna vähe õisi aga arvestades seda kui palju nad olid eelneval aastal kandnud siis ime, et üldse midagi oli ... . Eelmisel aastal olin saanud kahe puu pealt u üheksa 30 liitrist ämbritäit ploome. Üks puu siis siniste viljadega milledest on hea teha kompotti ja tumedat moosi ning teine meenutab Emma Lepermanni aga pole teps mitte see. Viljad on punaka nahaga ja sisu kuldkollane ning aeg-ajalt tekib tunne, et vili on juba puu otsas suhkrustunud , nii magusad on need.

Aprikoosipuu oli sel aastal puhkusel st nägime kevadel küll mõnda õit aga vilju ei näinud enam .. ja ei olnud öökülmasid siis kui õitses.
Lamarcki toompihlaka marjade eest käib meil lindudega võistlus kes kui kiiresti suudab süüa .. ehk piltlikult:linde ei hirmuta  minema ka see kui inimene on ühel pool põõsast ja lind põõsas sees.

Sõstraid on meil järgmiselt: 2 punast, 4 musta ja 4 valget(eemal majast, mesilaste juures).  Punased ja mustad sõstrad on lindude meelevallas st me ei ole võrke peale pannud ja ilma nendeta söövad linnud need lihtsalt ära. Ju olid nad näljas peale maasikahooaega mis neist sel aastal piinarikkalt(loe:paar üksikut maasikat millel noka jälg oli) möödus st kõik maasikad olid korralikult võrguga kaetud ja neil ei õnnestunud kahju tekitada (võrreldes varasemate aastatega). Varasemate aastate osaliselt võrguga katmine ja helkivate cd-plaatide riputamine ei andnud kokkuvõttes nii head tulemust kui täielik võrgutamine . Kokku  saime sõstraid niipalju, et sain punaseid külmutusse panna ja ülejäänud mahlaks aurutada - laste üks lemmikuid mahlasid kui suhkrut piisavalt on.

Viinamarjad olid tublid sel aastal(aga mitte nii tublid kui aasta varem). Saime mõne liitri viinamarjamahla oma sinistest viinamarjadest (Zilga), lisaks saime esimest korda maitsta Sommerset Seedless´i ja ühe pisikesi rohelisi viimarju kasvatava taime marju. Olid teised veel pisikesed aga loodetavasti on järgmisel aastal juba suuremad. Peab igaks juhuks veel mainima, et kasvatame viinamarju avamaal st üsna varjulises kohas aga mitte maja seina ääres.

Vaarikad on meil olnud ühe koha peal nüüdseks üheksa aastat ja tegime algust eelmisel aastal nende ümber asustamisega. Millegipärast saime vanast ja poole väiksemast istandikust(u 30 taime) peaaegu samapalju marju kui aasta tagasi. Äkki järgmine aasta on uus istandik tublim.
Kultuurmurakas on minu meelest mõtetus ... õied on ilusad, mesilastele meeldib, kõik on tore aga millal on see mari valmis ? Seda ei ole ma veel ära tabanud.
Vampel on põnev mari ja meeldib uutest marjadest kõige rohkem .. kui tal ei oleks niiiiii pikkasid kasve. Pole tihanud siiani neid ära lõigata, äkki peaks?
Ootan põnevusega tädilt musta vaarikat - ei ole vampel.

Lilled ja ilutaimed on viimasel paaril aastal unarusse jäänud :(  Aega on vähe ja olen hakanud vähendama lillepeenraid. Aias on olnud pojengid, neid oleme enda teada kaks sorti juurde ostnud aga .. millegipärast on ainult üks oma õisi näidanud.







Meie maha põlenud kodu vundamendile istutasin mõned aastad tagasi roose, neid on u 10-13 kokku. Mõnel taimel kasv on olnud sordile mitteomane st ostetud madalad pargiroosid on visanud kasvatada varsi mille pikkus ulatus minu silmade kõrgusele ...ok, olen päkapikk oma 1.65 kasvuga aga ikkagi natike liiga pikad need varred ja ma suudan siiani kummarduda, et roosilõhna nautida. Väetanud ei ole ma neid roose kunagi, usun et tuhk on piisav väetis.

Meie rodopeenar peab vastu veel . Seal on viis tavalist rodot ja üks heitlehine rodo. Oleme peenrasse lisaks pannud kultuurpohlad ja mustikad kasvama ... vaatame mis toimuma hakkab, kas saavad omavahel läbi. Pohlad on meil üsna noored veel st 2 aastat nüüdseks aga mustikad on ca 5-6 aastat kasvanud. Mõnus on niisama noppida kuigi jah, suu jääb puhtaks. Samas on hea vaadata millal tasub metsa minna mustikale.




Üks mu lemmikuid suvistest lilledest on päevakübar või oli ta siilikübar .. vist ikka see teine :) ühesõnaga tuntuim on see roosa . Sel kevadel panin kasvama ühed kollaks-pruuni õiega taimed, lisaks kui kõik hästi läheb saan mõne põneva isendi veel järgmisel või ülejärgmisel aastal. Põnevaks pean punaseid värve neil lilledel.



Teine ja tegelikult minu täielik lemmik on päevaliilia. Need õied on võrratud ja nad on nii vastupidavad (siinkohal võib vastu vaielda aga olen teinud igasugu trikke ja siiani kasvavad ja paljunevad ..). Piltidel on kõik erinevad sordid, kuigi keskmised tunduvad väga sarnased olema siis on neil toonivahe ja sordinimi oli ka erinev. Võrdlus hea kuna kasvavad kõrvuti.





Kuigi olen endale lubanud, et uusi taimi omale ei osta ega tee rohevahetust siis ometigi on mulle tekkinud ja kardan, et tekib veelgi hostasid. Sama lugu on ka iiristega. Viimased on hakanud meeldima just viimastel aastatel . Õnneks ei ole Eestis palju neid sort mis mulle kohe väga meeldiks ja välismaalt tellimise jaoks olen piisaval laisk .
















Tulpidest ei tasu eriti rääkida nii nagu ka nartsissidest. Viimased on kevadel asendamatud. Nende lõhn ja ilu on midagi silmale ja hingele ..

Ronivatest taimedest on meil metsviinapuu ja lõhnav kuslapuu . Tanguutia elulõng meil vastu ei pidanud kuigi öeldi, et on parem kui sidrunväänik - läksime tegelikult viimast ostma/küsima aga ...
Lõhnavaid kuslapuusid tahaks veel aga ... ma ei oska välja mõelda kuhu oleks mõistlik panna kasvama .



Põõsastest on mu lemmikuks ebajasmiin, meil on täidisõieline ja ta meeldib mulle lõhna pärast, meeldiks ka mõni lihtõieline aga olemas on praeguseks täidisõieline.. See lõhn suveõhtutel on võrratu. Kevadel õitseb veel ääretult ilusti väike mandlipuu. Sel  aastal lõikasin põõsa tagasi u 30-40 cm peale. Vaatak,s kas solvus või hakkab uuesti õitsema järgmisel kevadel. Lisaks on veel mõned hortensiad. Nende kasvukohad  vajavad kindlasti ülevaatamist. Ja siis on veel läiklehine mahoonia"Apollo" mis on viimastel aastatel end hästi tundnud ehk põõsas on hakkanud laiutama.

Ja veel: üsna tähelepandamatud on sirelid. Ainult kevadel ja  suve alguses kui nad õitsevad on nende ilu ahhetamapanev. Meil on kolm erinevat värvitooni täidisõielisi sireleid. Neist heledaima õiekobarad võivad olla nii suured, et painutavad oksad käeulatusse. Ladvad on sel põõsal no oma 2,5-3m kõrgusel muidu.












Aiahooaja lõpetasin sel aastal pastinaakide maast ära korjamisega 18.12.11 ehk siis nädal enne jõule . Tavaliselt on viimasteks töödeks aias olnud tulbisibulate ja küüslaukude mahapanek ning rooside katmine. Sel aastal ei ole roose veel katma hakanud. 26.12 käisin maitsetaimede peenras ja võtsin enam-vähem viimased melissilehed ning tegin teed :) . Tüümiani, majorani, aedruuti ja lehtpeterselli  saan veel mõnda aega peenrast korjata kui temperatuur alla nulli mitmeks päevaks ei jää - siiani pole seda veel juhtunud ja kõik on nii roheline veel. Huvitav kas hapuoblikat võiks ka võtta peenrast ... tunduvad noored lehed olevat..

Rosinatega õunakook vaniljekastmega

Õunu enam kodus ei ole st mitte koduaia omasid.

Aga vaadates pilte mida selle sügise jooksul olen teinud  ja mis mingigi mulje jätnud on siis siin on üks neist kookidest mis läheb kordamisele.  See kook ei olnud mitte ainult hää vaid selle sügise parim õunakook! Ja seekord ei olnud vaniljekaste see mis mõmisema pani( .. ja just seda see kaste koos õunakoogiga tavaliselt teeb minuga). Vaniljekastme tegemisel lähen kergema vastupanu teed  ja teen keedetavat vaniljekastet st pulber, piim ja suhkur.

Koogi retsept:

1 pakk "Juubeli" tordipulbrit

2-3 spl jahu

5-6 keskmist õuna

peotäis rosinaid

200 gr võid

1-2 tl kaneeli-suhkru segu

Kate:

5 muna

2 spl jahu

1 spl kartulijahu

0,75-1 dl suhkrut(sõltub õunte hapususest)

Sulata või, sega jahu tordipulbriga ja seejärel sulatatud võiga. Kasuta vormis küpsetuspaberit või määri lahtikäiva vormi põhi ja ääred võiga. Jaota tainas ühtlaselt põhjale, pane peale rosinad ja puhastatud - viilutatud õunad ning puista peale kaneeli. Küpseta 180 kraadises ahjus u 10 minutit.

Vahusta kollased ja valged koos suhkruga tugevamaks kreemiseks vahuks ja lisa jahu-kartulijahu segu. Sega ettevaatlikult kuni enam jahutükke ei tundu olevat. Kata küpsenud õunad munavahuga. Küpseta veel umbes 30-40 minutit.

Kui kook tahab liiga pruuniks küpseda, kata fooliumiga.

Porgandi-pähklikook

Kui juba asusin katsetama uusi retsepte siis proovisin veel ühte. Oli küll sarnane varasemale kasutuses olnud retseptile aga õli kogus retseptis oli väiksem ja uuenduseks oli pruun suhkur.
Kas asi oli nüüd šokolaadis millega kooki kaunistasin või mitte aga igal juhul maitses kook teistmoodi kui mu vana porgandikook.

Kasutasin tassina 200 ml klaasi

1 suur muna

1/2 tassi suhkrut

1/2 tumedat suhkrut

1/2 tassi piima

1/2 tassi õli

1tl kaneeli

1/2 tl soola

1 tass pähkleid (hakkida)

u 600 ml jämedalt riivitud porgandit

2 1/2 tassi jahu

2 tl küpsetuspulbrit

Suhkur munaga kreemjaks vahuks segada, lisada õli, piim, kaneel ja sool. Järgmisena lisada pähklid, porgandid ja viimasena jahu küpsetuspulbriga. Kallata rasvainega määritud vormi või küpsetuspaberiga kaetud vormi. Kasutan esimest varianti ja küpsetan 165 kraadises ahjus u 1 tund. 

Asjalik amps pühapäeva hommikuks ehk rikastunud vaesed rüütlid

Piisavalt hea, et teha teist pühapäeva järjest ja jagada teistega .

Vaja on:

aprikoosimoosi  - oli kodune ja hapukas, hea kui oleks paks)

1 karp maitsestamata toorjuustu

1,5 viilutatud saia või 2 tervet saia

5 väikest muna

 u 0,75-1 dl piima (võib-olla ka veidi rohkem, tegin silmamõõduga)

0,5 tl kaneeli-suhkrusegu

serveerimiseks:

kaneeli-suhkrusegu

aprikoosimoosi

pekoniviile

Toorjuust ja u 3 spl aprikoosimoosi segada omavahel.

Kui on sai mida saab ise viiludeks lõigata siis 2,5 cm viilud lõigata ja teha keskele pealt poolt sisselõige, et 1 teelusikatäis toorjuustu-moosisegu sisse mahuks. Kui kasutada viilutatud saia siis panna 1 tl segu kahe viilu vahele ja kergelt kokku suruda, ettevaatust - välja ei tohiks midagi suruda.

Kloppida lahti munad, lisada 0,5 tl kaneeli-suhkrusegu ja piim.

Saiaviile immutada u 3  sekundit mõlemalt poolt ja praadida kuldseks, hoida soojas.

Kui kõrvale pakkuda praetud peekonit siis praadida viimasena peekon.

Magusana pakkudes on hea lisaks moosile pakkuda juurde kaneeli-suhkrusegu. Peekoni juurde sobib suurepäraselt hapukas aprikoosimoos.

ps. magusat varianti võib teha ka ilma toorjuustuta st saiaviilude vahele panna lihtsalt 1 tl moosi.

Pähkli-porgandikook rummiga

Pikka aega on minu lemmikuks olnud kunagi ammu õelt saadud porgandikoogi retsept. Olen seda teinud muutes erinevate koostisosade koguseid. Igati hea kook aga sel sügisel on olnud tahtmine teha midagi uut. Midagi, mis ei meenutaks millegi poolest seda kooki mis on meil olnud viimased neli või viis aastat. Retseptid mis emakeelsetes veebiväljaannetes silma on jäänud on kuidagi ikka meenutanud seda kodust porgandikooki. Olin veendunud, et midagi põnevamat ei leidu ja asusin juba porgandeid puhastama kuid jätsin tegemise pooleli st sõime porgandid lihtsalt ära  - see siis toimus nädala keskel. Nüüd nädalavahetusel istusin uuesti arvuti taha ja leidsin retsepti mis sai aluseks siinsele koogile. 

Hinnang koogile on ühene : meeldib kolmele põnnile niivõrd, et sõid ära 3/4 koogist mis oli tehtud 29cm läbimõõduga vormis. Ainuke virin oli, et šokolaadi oli vähe peal :)) 

Maitse kohta võiks iseloomustuseks öelda, et pähklibiskviit porgandiga aga uskumatult mõnus ja mis parim - ei ole rohkem rasva kui pähklites leiduv rasv :) 

6 muna

250 gr suhkrut

350 gr jämedalt riivitud porgandit

1/2 sidruni riivitud koor

1 tl kaneeli

1 spl rummi

100 gr jahvatatud sarapuupähkleid(ära asenda muidu ei jää seda maitset, soovitav ise jahvatada)

150 gr jahu

1 tl küpsetuspulbrit

60gr kartulijahu

Muna kollased ja valged eraldada.Jahvatatud pähklid, jahu, kartulijahu(tärklis) ja küpsetuspulber segada omavahel.  Valged tugevaks vahuks vahustada ja kollased suhkruga tugevaks vahuks vahustada. Kollase massile lisada rumm ja riivitud porgand ning jahusegu. Viimasena lisada munavalgevaht ja segada ettevaatlikult. Valada võitatud ja riivsaia või mannaga üle puistatud vormi. Küpsetada 170 kraadises ahjus 60 minutit. Lasta jahtuda ja kaunistada vastavalt soovile. Mõru šokolaad kaunistuseks on üks paremaid võimalusi.

Kõrvitsa- pastinaagihautis

Kõrvits ja sügis kuuluvad kokku. Esimesena tuleb silmade ette kõrvitsasalat, järgmiseks kõrvitsasupp ja siis sai ? Kui palju kasutame me aga kõrvitsat teistes toitudes. Mina olen  kasutanud üsna vähe. Mõned korrad teen igal sügisel erinevate lisanditega suppi ja siis marineerin natuke hapuma marinaadiga ja siis magusama marinaadiga, seda siis  kuni viimase nädalavahetuseni :)

Panin proovile pere kannatuse ja maitsemeeled ajendatuna Nami- nami kooskokkamisest. Laupäeval ja pühapäeval oli iga söögikorra üheks toiduaineks kõrvits. Siinne retsept on võetud Good Food´ist ja mugandatud vastavalt oludele. Minule meeldis ja teistele ka kuigi jah, nii mõnigi vajas siiski liha lisandiks. Teisel päeval oli toit isegi maitsvam.

2 tl õli

3-4 suurt sibulat

500 gr kõrvitsat

500 gr pastinaaki

200- 300 gr porgandit

3-5 küüslauguküünt

u 400 gr purk ube, hea kui oleks ubade mix

780 gr tomatihoidist(sobib suurepäraselt ka kodune hoidis, eeldan et vähe äädikat hoidises)

200 ml punast veini

300 ml  puljongikuubik

paras kimp tüümiani

suhkrut

soovi korral saiapuru ja riivitud parmesani(ahju panemisel)

Õli pannil kuumutada, lisada väikesteks sektoriteks  tükeldatud sibul. Seejärel parajalt väikesteks kuubikuteks lõigatud porgand ja pastinaak, küüslaugu viilud. Viimasena kõrvitsakuubikud ja nõrutatud oad. Lisada vein ja kuumutada läbi, siis puljong ja tomatihoidis lisada. Maitsestada tüümiani ja suhkruga ning lasta keema. Valada ahjuvormi ja soovi korral puistata peale saiapuru ja parmesan. Katta vorm kaanega/ fooliumiga. Küpsetada 180 kraadises ahjus 40 minutit, võtta pealt kate ja küpsetada veel kuni muutub pealt kuldseks u 40 minutit. Aga ahju panemise asemel võib  panna ka crock pot´i  ja lasta haududa ca 2 h kõrgemal temperatuuril, mida mina tegingi. Serveerida riisiga.